Miks me õpime erinevalt?

The Adult Learner. The Definitive Classic in Adult Education and Human Resource Development. Autorid Elwood F Holton III ja Richard A Swanson 

Aluseks Malcolm S Knowles “The Adult Learner” 

Andragoogilise mudeli üks paljusid inimesi häiriv aspekt on see, et kõik täiskasvanud õppijad ei näi eeldustele vastavat: nad pole nii homogeensed, kui andragoogiline mudel vihjab. Uuringud on näidanud, et õppijate seas on palju individuaalseid erinevusi, mis kujundavad täiskasvanute õpikäitumist. 

Individuaalsete erinevuste uurimise peamine eeldus on see, et koolitajad peaksid õpet kohandama vastavalt erinevustele õppija õpistiilides, eelistustes ja võimetes.

On oluline, et juhendamine interakteeruks parima tulemuse saavutamiseks õppija individuaalsete võimetega, kasutades erinevaid juhendamisstrateegiaid. Knowlesi sõnul mõjutavad õppijat 3 kategooriat: kognitiivne kategooria, isiksuslik kategooria ning  eelnev teadmine.

Täiskasvanud õppijatele on omane, et nad toetuvad õppimisel oma elukogemusele, samuti see, et nad soovivad omada oma õppimise üle kontrolli.

 

Horni ja Cattelli voolava ja kristalliseerunud intelligentsuse teooria kohaselt tähistab voolav intelligentsus võimet lahendada uusi probleeme. See intelligentsusetüüp on oma arengu tipus teismelise aastatel ning püsib seejärel läbi täiskasvanuea stabiilsena, suuresti tänu sellele, et tugineb põhiliselt mälule. Kristalliseerunud intelligentsus aga suureneb eluaastatega, sest põhineb kogemusel ja haridusel. Voolava intelligentsuse kadumist eluaastate lisandudes kompenseerib kristalliseerunud intelligentsus. Schaie näitas oma uuringus, et mõningane vähenemine voolavas ja kristalliseerunud intelligentsuses leiab aset alles pärast 67 eluaastat. Nende erinevuste mõistmine parandab andragoogika praktilist efektiivsust.

Miks on vaja õppida, kuidas õppida?

Selleks, et õppimine oleks tähendusrikas õppijale, on tal vaja õppida, kuidas õppida. Smith (1982) defineerib õppima õppimise: “Õppimine, kuidas õppida on teadmiste ja oskuste omandamine, mida saab kasutadas kõikides õppimisisituatsioonides, mida võib kohata elus”. 

Gibbons (1990) pakub välja mudeli, mille järgi on aru õppida kuidas õppida mõtte ulatusest ja viisidest:

Esiteks tuleb efektiivselt omandada kolme liiki õppimist:

I Loomulik õppimine (keskkonnas spontaanselt toimuv)

II Formaalne õppimine (õpitakse vastavalt teiste juhistele)

III Personaalne õppimine (enesejuhitud õppimine)

 

Teine defineerib kolm õppimise aspekti:

I Põhjus (Kognitiivse ja metakognitiivse strateegiaga seotud)

II Emotsioon (vastamine tunnetega, arendades pühendumist ja tegutsedes enesekindlusega)

III Tegevus (tähendusrikas tegevus)

Viimaseks on kolm õppimise domeeni kus täiskasvanud peavad olema efektiivsed:

I Tehnilised (millisel viisil )

II Sotsiaalsed (suhestumine teistega)

III Arengulised (kuidas areneda isiku ja õppijana)

 

Smithi (1982) järgi on vaja selleks, et õppida kuidas õppida kõigepealt kolme alustuge: üldarusaamasid õppimisest ja selle tähtstusest, põhioskuseid (lugemine, kirjutamine, matemaatika) ja enda tundmist (enda nõrkuseid ja tugevusi). 

 

Kunagi ei tohi jääda ühe õpistiili juurde vaid arendada ka teisi, näiteks tugevate akadeemiliste oskustega õppija peaks arendama praktilisi oskuseid ja nii edasi. 

 

Täiskasvanu arenguteooriad on tavaliselt jagatud kolme tüüpi: füüsilised muutused, kognitiivne ja intellektuaalne areng ning isiksuse ja elukestel võetavate rollide areng (Merriam ja Caffarella, 1991; Tennant ja Pogson, 1995).

 Täiskasvanud arenevad mitmes dimensioonis korraga. Täiskasvanu koolitaja/õpetaja väljakutse on piisavalt hästi aru saada koolitatava(te) dimensioonide tähtsusest/relevantsusest ja vastavalt sellele tegutseda.