Kuidas on mõistetud andragoogikat läbi a

Kuidas on mõistetud andragoogikat läbi aegade?

The Adult Learner. The Definitive Classic in Adult Education and Human Resource Development. Autorid Elwood F Holton III ja Richard A Swanson

Aluseks Malcolm S Knowles “The Adult Learner”

Andragoogika olemus on kujunenud käsikäes ühiskonnaga. Knowles, andragoogilise mudeli looja, on pidevalt muutnud andragoogika oletusi ja põhialuseid, mistõttu lugedes võite sattuda erinevate alusprintsiipide otsa.

Täiskasvanuhariduse põhiprintsiibid on Knowlesi (1980, 1978, 1975) teoorias järgnevad:

vajadus ehk õppija vajadus teadmiste järele
enesejuhitavus ehk ennastjuhtiv õppimine
kogemus ehk õppija eelnev kogemustepagas
valmisolek ehk õpivalmidus
õppe- ja lahenduskesksus ehk õppimisele suunatud lähenemine
õpimotivatsioon

Andragoogika on kujunedes saanud palju kriitikat, eelkõige indiviidipõhisuse ja keskendumise eest õppimise-omandamise suhtele, mitte tulemuste saavutamisele või sotsiaalsele muutusele. Kriitikutel on õigus, et andragoogika ei keskendu eksklusiivselt tulemustele nagu näiteks kriitiline teooria, kuid nad eksivad pidades seda põhieesmärgiks. Andragoogika on mõjutatud eelkõige humanistlikust (Maslow ja Rogers) ja pragmaatilisest (Dewey ja Lindeman) filosoofiast, olles suunatud indiviidi eneseteostuse saavutamisele ja rõhutades õppija endal kogemuse tähtsust, lähtudes indiviidi elu üleminekutest (Brookfield, 1986).

Täiskasvanute õppimine toimub erinevates tingimustes ja situatsioonides. Andragoogika on vahendatud õppimine disainitud teatud situatsioonide ning tingimuste jaoks. Täiskasvanute õppimine, andragoogika ning täiskasvanuharidus ei ole sünonüümid, sest nende sinu ja eesmärk peegeldub erinevates vormides ning valdkondades. Teoreetikute kriitika on suunatud küsimusele MIKS toimub täiskasvanute õppimine ja taolised sündmused, kuid andragoogika on suunatud küsimusele KUIDAS toimub täiskasvanute õppimise ülekanne - andragoogika tegeleb eelkõige protsessi mitte tulemusega. Andragoogilisi meetodeid ja praktikat saab rakendada täiskasvanuhariduse eesmärkide saavutamiseks, olgu selleks organisatsioonisise töö efektiivsuse kasv, sotsiaalse muutuse elluviimine või maailmavaate avardumine.

Knowles määratleb andragoogi kui suunajat,kellel on vastutus aidata täiskasvanutel õppida. Knowles defineerib seda läbi kolme suuna: õppimise protsessi kirjeldamine; organiseeritud tegevus hariduslike eesmärkide saavutamiseks; sotsiaalsete praktikate vahendus. Antud filosoofiline lähenemine annab andragoogile võimaluse rakenduda kõikides õppimise keskkondades, olgu selleks personalijuhtimine, raamatukogutöö, kogukonnaarendamine või kõrgkkoolis õpetamine.

Integreeritud süsteemid või paindlikud eeldused?

Igal inimesel on erinev lugu ja tausta, Knowles nimetas neid eeldusteks. Tema visioonis on eeldused olulised ning nende paindlikkus aitab valida situatsioonile sobiva lähenemise. Näiteks 66 aastane naine, kes otsustab õppida tuumafüüsikat omamata eelnevat kogemust ning seost temaatikaga, on sõltuv õppija ehk ta omapäi ei oska teema lahti harutada, valida õigeid suundi ning luua edasisi arenguteid. Kui pedagoog selles olukorras loob sõltuvussuhte õpetaja ja õpilase vahel, siis andragoog vahendab nii palju informatsiooni ja vajaminevat, et julgustada õppijat võtma initsiatiivi edasise uurimise üle. (Knowles, 1979, 52-53).

Knowles viis uurimusi läbi kakskümmend aastat ning nende aastatega tegi andragoogika kohta kaks suurt avastus:

Andragoogiline mudel on elementide süsteem, mida saab üle võtta või adapteerida täielikult kui ka osade kaupa. Andragoogika ideoloogiat ei pea rakendama täielikult ning muutusteta, vastupidi, paindlikkus on üheks andragoogika alustalaks.
Mudeli rakendamise strateegia ning osade järjestus sõltub situatsioonist.

Knowles lisab oma autobiograafias, et ta võtab uhkusega vastu filosoofide kriitika tema situatsioonipõhilisele lähenemisele ning erinevate filosoofiate kasutamisele. Ta tunneb ennast vabana ideoloogilistest stogmadest ning ühiskondlikust harjumusest suruda inimesi ühte kasti.

See toob kaasa tänapäeval andragoogi töö ühe oluliseima etapi: kohustus kontrollida, millised eeldused on olukordades realistilikud ning toetavad protsessi. See on omakorda toonud kaasa kriitika, et andragoogika on situatsioonile, mitte spetsiifiliselt täiskasvanutele suunatud õpe.

Andragoogika praktikas mudel

Andragoogika praktikas mudel on loodud selleks, et toetada süstemaatilisust andragoogika praktiseerimisel ning eesmärkide saavutamist.

Joonis 1. Andragoogika praktikas mudel

Õppimise eesmärgid

Mudeli väline ring, õppimise eesmärgid, on kujundatud arengutulemustele (development outcomes). Tavapäraselt liigitatakse eesmärgid kolmeks: individuaalne, institutsionaalne või ühiskondlik kasv. Neid peetakse ka üldiselt täiskasvanuhariduse eesmärkideks.

Õppimise eesmärke on oluline uurida koos põhiprintsiipidega (joonisel 7-1 kõige sisemine tuum), sest nad mõjutavad õppimise üleminekut ja printsiipide vastavust situatsiooniga. Eesmärkide ja printsiibipide eraldatus on oluline, sest nii on võimalik analüüsida õpitulemusi erinevates perspektiivides. Kuigi andragoogikas on keskmeks individuaalne kasv, siis indiviidide areng määrab institutsiooni kasvu ja õpitu rakendamine viib ellu sotsiaalseid muutusi, mistõttu kõik dimensioonid on olulised.

Individuaalsed ja situatsioonilised ebakõlad /erinevused/muutused (individual and situational differences)

Mudeli kesmine ring, individuaalsed ja situatsioonilised erinevused, sümboliseerivad muutujaid. Me õpime pidevalt tundma uusi muutusi, mis kujundavad õppimist ja andragoogika praktikas kasutamist. Muutujad on jaotatud kolmeks: temaatikast tulenevad erinevused, situatsioonilised erinevused, indiviidist tingitud erinevused.

Iga teema/õppeaine vajab erinevat lähenemist ja õpistrateegia, näiteks biokeemiat õppides vajame rohkem juhendamist, samas kunsti õppides on õppijal võimalik ennast rohkem juhtida ja ise otsuseid teha.

Situatsioonid kujundavad nii mikro- kui ka makrotasandil õppimist. Näiteks osalemine liikumisvõimaluseta piirkonnast pealinnas pakutavad programmis määrab indiviidi isikliku vastutuse osakaalu või suur õpigrupp määrab üldistatud, mitte indiviidi eluloole vastavate näidete kasutamist.

Individuaalsed erinevused on olulised muutujad, mille roll andragoogika olemuses on läbi aega kõige rohkem muutunud. Iga täiskasvanu erineb nii kognitiivsete (nt vaimne tervis, õppimise stiil), iseloomu (nt tundlikkus pingele, ekstravertsus või intorvertsus) ja eelnevatel teadmistel põhinevate (eelnevad õppeprogrammid, struktureeritus) faktorite alusel.

Mida paremini on tuvastatud muutujad, seda paremini on võimalik määrata erinevate teooriate mõju ja eesmärke õppimise protsessis.

Siinkohas on oluline roll ka teadusel uurimaks täiskasvanu arengut, seda nii füüsilisel, kognitiivsel ja intellektuaalsel ning iseloomu ja eluea pikkuse tasandil.

Mudeli rakendamine

Andragoogika praktikas mudel on tugevalt seotud 6 andragoogilise printsiibiga. Printsiipidest teadlikud inimesed eelistavad alustada selgitust keskmest ning kasutada väliseid ringe kui filtreid, läbi mille printsiipe kohandada ning eesmärke kujundada vastavalt kohandustele. Teistele on omane alustada eesmärkidest ning liikuda selgitustega printsiipide poole, kusjuures printsiibid sobitatakse eesmärkidega, mitte vastupidi. Mõlemad meetodid on sobivad erinevatele olukordadele, kuid üldiselt on soovituslik analüüsida mudelit kolmes etapis:

Põhiprintsiibid loovad tugeva ja põhilise aluse õppekogemuse kavandamisel. Ilma teisi kihti kaasamata, reflekteerivad nad lähenemist efektiivsele õppele.
Analüüsi peab läbi viima mõistmaks a) õppijat ja tema karakterit, b) õppeaine/temaatika karakteristikat, c) konkreetset õppimist kasutatava olukorra omadusi. Muudatused põhiprintsiipidele peavad analüüsis olema ette nähtud.
Eesmärgid, mille nimel on õppimine läbi viidud, peavad pakkuma ka raamistiku, mis kujundab õpikogemust. See peaks olema selgelt identifitseeritav.

Analüüsi raamistikku peab kasutama eelnevalt ja sellele tuginedes looma andragoogilise õppija analüüsi (joonis 1.). Mudel aitab analüüsis hinnata, millises ulatuses sobituvad printsiibid olukorda. Kui on võimalik analüüsi teostada eelnevalt, tuleks alustada välistest ringidest ja liikuda sissepoole. Kui analüüs toimub alles õppimise käigus või järgselt, on soovituslik alustada põhiprintsiipidest ja liikuda väljapoole.

Joonis 2. Õppija analüüs

Kokkuvõte

Andragoogika on ajas kujunenud ning jätkab selle tegemist vastavalt ühiskonna arengule. Teoreetikud on ette heitnud nii empiiriliste tõestuste vähesust või sobimatust filosoofiliste perspektiividega.Taoline kriitika on teretulnud, kuid suuna muutmine ei ole vajalik. Knowles vaatleb andragoogikat kui mitte eraldiseisvat teooriat vaid täiskasvanute õppimisse sobivat mudelite raamistikku, mis sobib aluseks täpsemate teooriate loomiseks. Andragoogika praktikas mudel suurendab andragoogika rakendusvälja, eristades taotluslikult printsiibid ja õppimise eesmärgid ning toetudes indiviidid ning olukordade erisusele.