Andragoogika arenemislugu
Juba vanakreeka filosoofide Sokratese, Platoni ja Aristotelese töödest võib leida mõtteid sellest, et inimene peab õppima kogu elu. Tulenevalt moraali ja eetika põhitõdedest, omandatakse erinevates elu faasides teadmisi erinevalt. Selline lähenemine aitas 19. sajandi väljapaistvatel mõtlejatel jõuda andragoogika kui täiskasvanuharidust ja täiskasvanute õpet käsitleva omaette teadusharuni. (Märja, Lõhmus, & Jõgi, 2003)
17. sajandil sõnastas elukestva õppe ja sellega seonduva distsipliini põhimõtteid selgemalt Tšehhi humanist ja pedagoog Jan Amos Komensky (1592-1670), rohkem tuntud Comeniusena, keda peetakse tänapäevase andragoogika rajajaks, kuigi mõiste ise tuli kasutusele sajandeid hiljem. Ta tõi välja vajaduse eristada täiskasvanute õpet laste ja noorte omast. Samuti tegi ta palju selleks, et loodaks eraldi institutsioonid ning arendataks välja erinevad vormid, vahendid ja meetodid täiskasvanute õpetamiseks spetsiaalsete, ainult täiskasvanutega tegelevate õpetajate poolt. Comenius määratles õppimist kui elukestvat protsessi, ilma milleta ei saa inimkond hakkama. Ta oli universaalse hariduse eestvõitleja ning veendunud, et absoluutselt kõik inimesed, sõltumata nende rassist, soost või vanusest, on võimelised õppima ja omandama haridust. Ta oli ka üks koolisüsteemi reformijaid ja need muudatused kehtivad tänapäevalgi - kooliaasta jaotus õppeperioodide ja vaheaegadega, samuti klassitundide süsteem. (Märja jt, 2003)
Saksa gümnaasiumiõpetaja Alexander Kapp (1799-1869) võttis kasutusele termini andragoogika, et väljendada Platoni haridusteooriaid ja kirjeldas seeläbi koolivälist õppetegevust.
Silmapaistev 20. sajandi saksa sotsiaalfilosoof Eugen Rosenstock-Huessy kasutas seda mõistet eristamaks täiskasvanuharidust pedagoogikast ja demagoogiast. (samas)
Andragoogilise mudeli autoriks loetakse 20. sajandi ameerika professorit ja täiskasvanuhariduse praktikut, tunnustatud teoreetikut, täiskasvanuhariduse eestvedajat Malcolm S. Knowles´i (1913 - 1997). Tema teaduslikul järeldusel on pedagoogika ja andragoogika tugevalt seotud ja täiendavad üksteist ning vastavalt situatsioonile ristkasutatav. (samas)
Täiskasvanuhariduse süsteemse teooria alusepanija Eduard C Lindemani (1885 - 1953) raamatut „Täiskasvanuhariduse mõiste“ (The Meaning of Adult Education), mis ilmus 1926.a, tsiteeritakse ja kasutatakse tänapäevani kui andragoogika käsiraamatut. Selles on rõhutatud iga täiskasvanud õppija unikaalsust ja vajadust läheneda õpetamisele lähtuvalt konkreetsest situatsioonist. Lindemani kontseptsiooni alusel on täiskasvanuõpe koostööle orienteeritud informaalne õpe, mille peamine eesmärk on kogemuste mõtestamine ja see on selline õppimistehnika, mis ühendab hariduse eluga ning elustab elu ennast. (samas)
Johannes Käis (1885-1950) oli Eesti pedagoog ja kooliuuendusliikumise juht. Hariduselt oli ta küll loodusteaduste õpetaja, kuid lisaks sellele pani ta oma praktikas suurt rõhku individualismi arendamisele ja eluläheduse kujundamisele õppeprotsessides, kus õppija saaks ise otsustada ja vastutada õppimise eest. Loomulikult oli tema praktikas suur osa loodusel. Ta julgustas vabas õhus õppimist ja sellele loovalt lähenemist. Uuendusliikumise eesmärgiks võib lugeda õppija isikliku arengu toetamist ning individualismi ja mina-pildi väärtustamist. Kuigi Johannes Käisi mõtted ja teooria oli suunatud laste õppimise toetamiseks, loetakse teda andragoogika rajajaks Eestis.
Johannes Käis on öelnud: ,,See enesetäiendamise tung on üks tõeliselt haritud inimese tunnuseid’’ (Alunurm, s.a.).
Allikad
-
Alunurm, A. (s.a.). Johannes Käisi pedagoogiline pärand koolieelses lasteasutuse riikliku õppekava kontekstis ning lõimituna looduskasvatuse rahvakultuuriga. http://www.folklore.ee/kp/lp/2019/A_Alunurme.pdf
-
Märja, T., Lõhmus, M., Jõgi, L. (2003). Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. AS Kirjastus ILO, lk 9-36.